Gobelääni ajalooline areng

Hiina loodeosas on iidsetest aegadest olnud kombeks riputada seintele vaipu, millest mõnda kasutatakse sooja hoidmiseks või kaunistamiseks telkidena. Varaseim füüsiline gobelään Hiinas on fragment Lääne-Hani dünastia aegsest lihtsast kootud "inimpea portree" vaibast, mis leiti Loulani iidsest maakohast Xinjiangis Lop Nuris. 20. sajandi alguses valmistasid Pekingis ja Tianjinis ka väikeses koguses traditsioonilise Hiina maalikunsti stiiliga gobelääni. 1960. ja 1970. aastatel arenes seinavaipade tootmine kiiresti ning paljudes kohtades, nagu Peking, Tianjin, Shanghai ja Sise-Mongoolia, toodeti õlimaali kunstistiilidega seinavaipu. 1974. aastal kinkis Hiina valitsus ÜRO-le Tianjinis valmistatud suure seinavaiba, mille laius on 10 meetrit, kõrgus 5 meetrit ja kaal 280 kilogrammi, ning seda eksponeeriti ÜRO peakorteri hoone salongis.
Euroopa vanim säilinud gobelään on 11. sajandi Prantsusmaal valmistatud Bayeux' gobelään. Tegemist on ajaloolise sõjateemalise figuurimaalivaibaga, mis on kootud lihtvillaste ja linaste lõngadega. Alates 20. sajandist on gobeläänmaalide kujundamisega tegelenud ka modernistlikud maalikunstnikud, nagu Picasso ja Matisse. Traditsiooniline lihtsakoeline gobelään Euroopas on järk-järgult vähenenud, asendunud erinevate käsitsi valmistatud kudumistehnikate ja abstraktse kunsti stiilis kiudkunstiga gobeläänidega.